Kasutaja: Parool:   Registreeri Parool ununes?
Uudised Üritused Video Galerii Plaadid Artistid Artiklid Foorum Muusika Otsi
 
:: Intervjuu: Pok (2...
:: Intervjuu: Spark
:: Intervjuu: Mike j...
:: Intervjuu: Metsak...
:: Intervjuu: Hanf Kung
:: Intervjuu: 1teist
:: Intervjuu: s'Poom
:: Intervjuu: DVPH
:: Intervjuu: HVNS
:: Dissimisest. Ehk...
:: Intervjuu: Pok
:: Vinyl
:: Intervjuu: Ms. Dy...
:: Intervjuu: Seadus...
:: Tänavakunsti järe...
:: Tartu grafiti eri...
:: Jazz hop
:: Kuidas see kõik a...
:: Intervjuu: Wst
:: Luubi all - 5LOOPS
Edasi

 
Tänavakunsti järeleaitamistunnid

Originaalis ilmus artikkel ajalehes Sirp, kuid autori lahkel loal otsustasime selle ka meie lehel avaldada. Vaadake lisaks vastavanimelist üritust pildigaleriist...

Tänavakunsti üritus „Kont” Tallinnas Kalarannas toimus 8.–21. augustini. Korraldajad kunstnik Jaanika Okk, disainerid Uku-Kristjan Küttis, Carl Robert Kagge, Uku Sepsivart ja Kumu kunstimuuseumi kuraator Maria-Kristiina Soomre, arhitektuurse kujunduse autor arhitekt Ott Kadarik.

Ametnikud väidavad, et see tingib kuritegevuse kasvu. End kultuurseks pidav kodanik ähvardab selle eest anda tänaval peksa. Kunstnike liidu esimehes tekitab see õõva. Kui guugeldada teemal „Eesti tänavakunst”, siis avaneb meedias just selline pilt.

Olla nähtav

Ilmselgelt ei saa nii emotsionaalseid reaktsioone põhjendada pelgalt piinlik puhtusearmastus või erinevad arusaamad esteetikast. Tänavakunst – grafiti, täägimine (koha märgistamine signatuuriga – toim), seinasodimine, nimetus oleneb nimetajast samavõrd kui konkreetsest juhtumist – tekitab häirituse, mille intensiivsus viitab tõenäosusele, et selles peegeldub midagi tänasele päevale eriti olemuslikku. Ilmselt võibki tänavakunsti pidada kunstivormiks või -zhanriks, mis on kõige selgemalt ja otsekohesemalt nüüdisaja, see tähendab tänapäevase linna, nägu.

Kui tänapäevane kultuur on eranditult linnaline, siis tänavakunst on nähtus, tõukub sellisest linnakeskkonnast, nagu see praeguseks on: üdini tarbimis- ja elamusmajandusest läbistatud, privatiseeritud, kommertssõnumitest küllastatud ruum, kus suhe tegeliku materiaalse kohaga on muutumas üha õhemaks. Vastupraktikana sündinud tänavakunstis on leidnud oma väljenduse domineerivast teistsugune ja sobimatu, teised võimalikkused ja allasurutud fantaasiad – see on väljajäetute linn. Need on päriselu märgid ja jäljed ruumides, mis on mahajäetud ja eitatud või lämbunud kommertsvisuaaliasse. Tänavakunst on võitlus nähtavuse nimel – visuaalsuse poolt valitsetavas kultuuris on olemas ainult see, kes on nähtav. Pealtnäha enesestmõistetava nähtavuse rezhiimi häirimine ja lühistamine näitab visuaalsuse korra ühiskondlikku ja poliitilist konstrueeritust. See ongi põhjus, miks neile märkidele on nii häiriv otsa vaadata. „Me peegeldame seda, kuidas linn meiega räägib,“ on öelnud Swoon. Õige töö õiges kohas toob esile oma konteksti tähenduse, teeb nähtamatu taas nähtavaks.

Tänavakunsti üheks põhiliseks omaduseks on peetud dialoogilisust: see on sündinud vastusena mingile konkreetsele sündmusele, keskkonnale või kohale ning tehtud omakorda vastuse – avaliku dialoogi, kommentaari, järgmise teose ootuses. See on remiksimise kultuur, olemasoleva tõlgendamine, peale-, üle- ja ümberkirjutamine. Kuid ajafaktor on see, mille poolest see tegevus spetsiifiliselt tänapäevale vastab. Tänavakunst on oma reaktsioonides kiire, kuid samavõrra põgus ja ajutine, toimides täiesti võrdselt kahes paralleelses kontekstis: füüsilises ja virtuaalses maailmas. Esmaimpulsiks on emotsionaalne ja väga vahetu suhestumine konkreetse füüsilise keskkonnaga ja töö põgus toime selles, kuid täpselt sama kiiresti saab see dokumenteeritud ja levitatud ning asetub mitmesuguste võrgukanalite kaudu globaalsesse konteksti. Rändavate grafitikunstnike jaoks on oluline märkida ära järjest enam kohti, mis nende paralleelmaailmas moodustavad kõik ühtse võrgustunud globaallinna, kus vana kooli kohaspetsiifika probleemid osutuvad ilmselt kohatuks. See on sujuv ja enesestmõistetav võrgustunud maailma aktsepteerimine, kus ka vastupanudiskursuses ei ole midagi peale hakata suurte jutustuste või idealistlike eesmärkidega. Enda etteantud reaaliasse smugeldamisel loevad hoopis nutikad taktikalised liigutused, kiired, kohalikud ja ajutised mikroaktsioonid.

„Kont” hambu!

Illegaalsena alustanud tänavakunstist on läänemaailmas saanud praeguseks üks tunnustatud kunstivorme, mis ulatub enesestmõistetavusega ka galeriidesse, muuseumidesse ja erakogudesse, selle kohta kirjutatakse uurimusi ja kaitstakse doktoritöid. Endisi põrandaaluseid provokaatoreid kutsutakse teostama seinamaalinguid muuseumidesse, linnakeskustesse ja mujale ning Banksy-suguse maskoti jätkuv anonüümsus toimib peamiselt zhanri teravuse alalhoidmise huvides. Eestis aga, nagu ka ülalpool viidatud, on tänavakunst jätkuvalt kriminaliseeritud. Arusaamade murdmiseks toimubki tänavakunsti üritus „Kont”. Selleks rentisid korraldajad (kunstnik Jaanika Okk, disainerid Uku-Kristjan Küttis, Carl-Robert Kagge, Uku Sepsivart ja Kumu kunstimuuseumi kuraator Maria-Kristiina Soomre) kaheksa merekonteinerit, millest arhitekt Ott Kadariku abiga sai Kalaranda installatiivne linnaruumiobjekt.

Selle pinnad kattusid augusti algul kahe nädala jooksul seitsme tänavakunstniku või tiimi teostega. Tänuväärt kombel toimusid hilisõhtuti ka vestlusõhtud, kus Itaaliast (Peeta ja Made, Joys), Prantsusmaalt (Honet), Brasiiliast (Yusk), Poolast (Robert Proch) ja Eestist (Anton ja Remy, Multistab) pärit kunstnikud ka oma varasemaid töid ja tegevust tutvustasid. Ei saa jätta mainimata, et idee kohaselt pidid konteinerid olema paigutatud linnaruumi laiali, et toimiks ootamatu visuaalse segaja efekt ja sündmusest osasaajate hulk oleks võimalikult suur. Kuid nii nagu keelati paar aastat varem konteineritele maalimine Noorteööl, ei õnnestunud see seegi kord. Teiselt poolt sooviti kultuuripealinna programmi raames nagunii võimalikult palju tegevust kultuurikilomeetri äärde kontsentreerida. Mida siis „Kont” selliseks omaette installatsiooniks moondununa on saavutanud? Esiteks pakub see lihtsalt kokkupuute ja kogemuse väga erinevatest joonistamisstiilidest ja käekirjadest, mis üksteise kõrvale mõõduvõtmiseks kokku toodud nii, nagu õigupoolest ainult seda sorti tellimus võimaldab. Kuid üldisemalt, koos vestlusõhtutega, on see tänavakunsti väljendusvormide ja tähenduste kogumik või ka käsiraamat, nagu järeleaitamistund linnale, kus seda sorti vägivallatu kodanikuallumatus tekitab, vähemalt sõnades, vägivaldseid reaktsioone. Keskkonnas, kus n-ö loomulik tänavakunst veel ülearu tugevatel jalgadel ei seisa, andis „Kont” kõik korraga, kompaktselt ja pakendatult, kontseptuaalse ülevaate ja äkilise arengu ühtlustamise ehk otsehüppe asjade seisu, kus suurte seinamaalingute tellimine tänavakunstnikelt ongi tavaline asi.

Loodetavasti ei jää selles hüppes tähelepanuta vahepealne faas ega hakata seetõttu eeldama, et kõik grafitimeistrid peaksidki püsima vagusi suurte dekoratiivsete tellimustööde ootel. Kalarannas intensiivistab „Kont” veelgi kultuuripealinna suve puhul sinna kanti tekkinud ajutist tihe-elu, lisab oma kihi ruumi ja toob kindlasti kohale ka spetsiifilise publiku. Kuigi merekonteinerid on käepärase ja mõjusa vahendina juba selgelt üleekspluateeritud (muu hulgas näiteks loodi hiljuti konteineritest Konttiaukio ka Helsingis arendamise ootel seisva Kalasadama elustamiseks), siis pealt lahtine ruumikuubik nende keskel suudab teatava nihke kohatajus ikkagi tekitada. Selgelt ajutine „Kont” rõhutab veelgi Kalaranda ja selle lähistele sel suvel kujunenud linnaruumi katsetuslikku iseloomu, „mis oleks kui”- kvaliteeti, vabaduse vahehetke pea kohal rippuva arendamise, edendamise, korrastamise ootel. Seejärel kehtestub korrastatus, mille toimeloogika ja nähtavale lubatu või lubamatu üle taas erinevate, sealhulgas tänavakunsti vahenditega küsimusi esitama hakata.

Postskriptum

Juhtumisi sai neil päevil valmis veel üks teos linnaruumis, mida „Kondiga” seob küll ainult mastaap ja visuaalne dekoratiivsus. Viitena nõukaaegsele kunstide sünteesile kattusid ühe endise kahekorruselise tööstushoone seinad Mustamäe teel PVC-le trükitud kujutistega, kus Tom of Finland teeb heroiliselt vabrikutööd ja kollaste traktorite korstnad pilluvad südameid. Tegemist on Ville Lausmäe ja Peeter Klaasi (VLS) ekskavaatoritehase ajaloo ainetel tehtud tööga, mis sai teoks küll praktilisest vajadusest katta hoonevaremed, kuid mille visuaalne keel asetub pigem tänavakunsti paradigmasse. Värskendav, et ajal, mil kesklinna kerkib firmade tellimuste ja kingitustena järjest pronksist kitši, on selle ettevõttega otsustatud panustada eneseiroonilisele camp’ile.

Ingrid Ruudi 02.09.2011

Kommenteeri (4)



 
EHH.ee - mis ja kes  Koostöö EHHiga  Kontakt