Educated Consumers, 2007

Seda arvustust alustaks tõsielulise looga oma esmakordsest kuulamisest. Juhtus see 2008. aasta lõpukuudel, kui Ülikooli raamatukogus omal käel antiikfilosoofia ajalugu õppisin. Harjumusest kuulan muusikat ka õppimise ajal ja selleks puhuks oli Clutchy Hopkinsi instrumentaalalbumite kõrvale sattunud ka käesolev kogumik. Suutsin taustaks segamatult läbi kuulata peaaegu terve albumi. Seda kuni kolmeteistkümnenda palani, mis sundis mind õpiku tagasi riiulile virutama mõttega, et Write Hear-il on rohkem filosoofiat, kui filosoofias endas.

Mikrofoni-ärandaja Seez Mics ja pöörleva laua taga istuv t.E.C.K. on peale käesoleva kauamängiva avaldanud ka Aisle 2 (2002), The Waiting Room EP (2008) ja paar kuud enne selle arvustuse kirjutamist ka Hello Big Mama (2009). Sealjuures saab ootamisruumi EP-d täiesti tasuta alla laadida nende endi kodulehelt. Erinevalt Hello Big Mama-st, mis avaldati Sage Francise asutatud Strange Famous Recordsi läbi, on Write/Hear müügile jõudnud iseseisvalt. Nördimust muusikatööstuse kahepalgelisuse vastu peegeldub teravalt ka Seez Micsi laulusõnades. Võib ainult oletada, et see mees räuskab nii vihaselt ka selle tõttu, et andis alla korvpallurikarjääri, et jälitada tulevikku räppmuusikas. Tagasi vaadates võiks tõesti nentida, et selle mehe populaarsusele ei aidanud kaasa ka see, et ta Scribble Jam-il jäi napilt alla Rhymefestile. Huvitundjatele viskaks lingi, kuidas Seez Mics bätteldab Scribble Jam-il kellegi New MC-ga.

Kõla poolest on tegu kõvatuumalise põrandaaluse boom bap-iga, mis oma lihtsuses põimib biidid ja riimid täiuslikuks koosluseks, mille järgi pea noogutamine on kohustuslik. Lühema lausega seda kokku võtta pole mulle lihtsalt võimalik. Kuulamise teeb mõnusaks Seez Mics-i omapärane hääletämber ja tugevad riimiseaded, milles tihtipeale on väga palju sügavat. Seda illustreerib hästi üks animeeritud muusikavideo, ootamisruumilt pärit loole Add Water.


Need on albumi esimesed sõnad - lubadus valmistada head muusikat, kuniks on neid, kes seda naudivad.
Kunagi kuulsin Lil Wayne'i suust sõnu, et Carter 2 oli album, mille valmistamiseks ta võttis pastaka kätte ja tegi palju kirjutamistööd. Write/Hear-iga võrreldes oleks ta võinud ka palgata viiskümmend ghost-writerit ja ikkagi mitte ületada taset, mille Seez Mics on saavutanud, töötades aastaid (mitte nädalaid, nagu on põhivoolus kombeks) ühe albumi kallal.
Ülesehituselt võib vähemalt albumi esimest poolt liigitada paarideks: esimesed kaks lugu on sissejuhatuseks; In The Pocket ja Steal käsitlevad majanduslikke olusi; 1 Hit Wonder räägib numbritest enne vahepala Rap On... Ning Catch A Glimpse ja Dot Dot Dot käsitlevad bättelräppi ja riimimist ning edasi muutuvad lood kõvasti filosoofilisemaks. Võib ainult oletada, et Roaring Flood käsitleb, just nagu ennist mainitud lugu Add Water, orkaan Katrina teemat.
Tasteless, Faceless ja Nameless on albumi pahupool, mille üle otsustamise jätan kuulajale endale.

Kergelt idamaise kõlaga ja kummastavalt hüpnotiseeriv Minor Celebrity on albumi haigeim lugu. Tundub, justkui oleks iga sõna ja helikatkend paika pandud täpselt selleks, et tekitada kuulajas segadust. Kui selles arvustuses jagaksin punkte, saaks terve album täisskoori paljalt selle loo tõttu. Rasvases kirjas on need read, mis tabavad märki nagu kõrbemaod, kes suudavad kolme meetri kauguselt mürki suurele loomale silma sülitada:

Mainin ka, et selle värsi esimesi ridu panen kirja kahtlusega: Bourbon'i viski asemel võib ta mõelda ka sellist ravimit nagu Burbur, mida tarvitatakse alkoholimürgituse korral. Ja "rocks" võib olla ka "box" (kuigi ei tunduks loogiline) või isegi "vox", mis tähendab ladina keeles hääli. Otsustage ise, kui kord kuulamiseni jõuate.

Albumi positiivseim ja elutruum lugu on Nothing Without, millest tahaks näidiseks tsiteerida kõiki värsse. Valikut teha on raske, sest esimene värss analüüsib edukust, teine heietab korvpallimälestusi ja kolmas näeb välja umbes nii:


Minu kuulmise järgi võiks My Best Move olla täiuslik korvpallihümn. See on üks neist lugudest, milles iga löök isegi kõlab nagu korvpalli põntsatus vastu siledat asfaltit (või on tegu hallutsinatsiooniga?) Millegi pärast tekitab lüürilist orgasmi moment, mil K-Cromozone lausub sõnad: "Back in the days, I would have played this in amazement...".
Loud And Clear ja Right They're panevad 57-minutilisele albumile punkti erinevate analüüside ja metafooridega, millest välja noppida on kerge vaid seda, et sõnad write hear võivad kõlada ka kui right here.
Kokkuvõtteks soovin öelda, et Write/Hear on niivõrd pungil sügavatest ja mitmekihilistest riimidest, et iga kuulamine viib uute avastusteni. Peale mitmekümnendat kuulamist on ikkagi raske väga täpselt öelda, millest üks või teine lugu räägib. See on ka põhjus, miks nii vähe olen kirjutanud taustadest - Seez Mics'i sõnad nõuavad endale vaat, et kogu tähelepanu. Nagu Seez ise ütleb neljandal palal: "Some move to words, others move to the beat"

Nimistu:

Punkte ei jaga, sest pean seda kogumikku hindamatuks
Celer