Uued suunad puhuvad harjumus päraseks saanud raamides. Dubstep ja grime on sõnad, mis tekitavad enam ja enam huvi ja tahtmist natuke uues muusikas tuhnida. Two Fingers, just nii kaks sõrme – esimene neist Brasiiliast Amon Tobin, kes on tuntud UK labeli Ninja Tune all juba tegelenud aastast 1996. Kui veel uhkustada ja teda toolil õhku tõsta, siis võib teda ka nimetada üheks trip-hop’i suunajaks ja loojaks selliseks, nagu see praeguseks hetkeks saanud on. Teine sõrm Joe Chapman ehk Doubleclick, kellel on samamoodi kokkupuuteid plaadifirmaga Ninja Tune on enne välja andnud ühe jungle stiilis väljaande – Once More With Feeling EP.

Albumist lähemalt. Kui siin ei oleks koostööd teiste artistidega oleks selle jäänud alles hoopis midagi muud – umbes nagu Hesburger ilma spetsiaal-majoneesita. Ühte neist võiks peaaegu, et kolmandaks sõrmeks nimetada, sest 12’st träkist laob Sway oma read seitsmele rajale. Kõik eraldi väljatooduna täie surroundiga nauditavad. Straw Men – Albumil võibolla üks esiklugusi, kuid üksikutest, millel ei ole trummeldavad rütmi ja müristavat bassi – kõige lüürilisem lugu. See ei tähenda, et ülejäänud rajad on üle veeratatud wooferite ja mainstream rütmidega, kuigi paljud lood sobiksid ka klubis mängimiseks. Madalat ja veidra kõlaga sündi lisamine on ära tüüdanud vist paljusid, kuid siin on osatud keerata need ikka nii kavalalt sisse, et ei jää midagi häirima. Mitte nagu Prodigy uus album, ei muutu Two Fingers oma kvaliteedis läbi terve albumi monotoonseks. Jewels & Gems, järjekordne lugu koostöös Sway’ga on tausta poolest küll väga bängiv, kuid mis tõstab ennast taustalise erilisiusega just india pärase kõlaga üles (loe: ma arvan, et on India). Kolmas kollaabo Sway’ga, mille tooks välja on Not Perfect. Sisuliselt võibolla natuke melanhoolne, kuid see annab omapärasele instrumentaalile palju juurde, mis iseloomuliselt üllatab algusest lõpuni. Sellel lool tuleb kõige paremini välja see, miks just UK’st tulevad mc’d sobivad grime’i kõige paremingi tegema. Siinkohal soovitan uurida ka Sway soolo kraami.

Esimene naishääl albumil on Ms. Jade, kes eelnevalt on kõlanud ainult klassikaks saanud hip-hop taustadel, kuid siinkohal on seda maitset sissejäätud, kuid kogu ülejäänud raamistik ümber ehitatud, seda just looga Better Get That. Teine lugu, Doing My Job on aga stiilipuhas, lugu on läbinisti dub-like soundiga. Instrumentaal, mis areneb loos eneses. Lugu muutub igas faasis võimsamaks, niiet tavapäraseks saanud refräänid, mis on tavaliselt osad mis muudavad loo tüütuks on siin just arengupunktid, kus leiad alati midagi muud. Viimane kaasategija, teine naishääl Ce’Cile, loos Bad Girl on võibolla kõlaliselt kõige raadiosõbralikum, kuid siiski lugu mis tuleb teiste seast esile.

Albumil on ka kolm puhast instrumentaali. Üks nendest, Keman Rhythm, on instrumentaali poole pealt üks võimsamatest, kus värisevad madalad sündid teevad kurja-kurja häält – nunnu. High Life, kuhu on kõvasti sämpeldatud ja tükeldatud Sway vokaali järjest rohkem intensiivsemalt, kui nüüd lugu narratiivina võtta. Niiet natuke on vaieldav, kas on tegu instrumentaaliga või mitte. Igaljuhul, kui alguses on midagi aru saada siis lõpus on asi täiesti segaseks läinud. Viimane Moth Rhythm, nii instrumentaalse ja üleüldise pildi kõige nõrgem lugu – jääb kuidagi konteksti väliseks, kui vaadata albumit kui tervikut.

Albumi kujundus on ka väljatoomist väärt, nimelt on leitud sümboolika ja disain, mis esimesel vaatamisel viib mõtted Two Fingers’ile. Nimelt on igal reliisil sama disain erineva kontekstiga.

Järgmistel linkidel on siis võimalus saada sellest albumist maitset suhu:

Straw Men (stuudio session) - http://www.youtube.com/watch?v=ajMP1tBh9EE

Snippet - http://www.twofingersmusic.com/