Rhymesayers, 2009

"Parim album, mida mitte mängida oma emale."

Alustagem sellest, et P.O.S. ei ole tavaline räppar. P.O.S. alustas punk-bändis, kuid avastas, et räppmuusika on palju avaram viis enda väljendamiseks (also, tema punkbändi avaldatud album ei erutanud kedagi). 2001. aastal lõi ta koos paari tuttavaga grupi Cenospecies, mis lasi välja ühe räppalbumi ja läks laiali. Jäi mulje, et P.O.S. nurjus nii punk-rockis kui ka hip-hopis.
Vigadest aga õpitakse. 2004. aastal tuli P.O.S. Rhymesayers'i leibeli all välja albumiga Ipecac Neat (Ipecac on ravim, mis tekitab tagasihoidmatut oksendamist). Nii Ipecac Neat kui ka 2006. aasta sofomooralbum Audition vallutasid hip-hoppareid tänu omapärasele saundile mis segas punk-rock'i ja hip-hop'i. Kuid seda mitte rusuval ja kõrvuvägistaval moel nagu seda on teinud lugematud "rapcore" bändid viimase dekaadi jooksul, vaid omal moel, segades muusikasse kõike, mis vähegi tundus hea. P.O.S. leidis mooduse luua midagi, milleks on võimeline ainult tema ise. See on saund, mida üks tõsihing võiks soovida hip-hopi uueks suunaks. Mina kirjeldaksin seda kui omapäraste trummiseadete ja erakordsete sämplite kooskõla.
Never Better on P.O.S.'i kolmas album ja tõenäoliselt üks selle aasta parimaid räppalbumeid. See tähendab, et Never Better pole mitte lihtsalt hea. See on lausa parim. Esimestel kuulamistel hirmutas mind teadmine, et ma pole kunagi varem midagi sellist kuulnud. Sõnu pritsitakse kohati mikrofoni kiirusel, mida võiks võrrelda Twistaga keda huvitaks millest ta räpib. Trummimäng ei jää sõnadest sugugi maha. Üks erakordsusi on see, et trummimäng katkeb ja langeb kuulajale peale täpselt siis, kui selleks vajadust on. Nii ehk otsib P.O.S. moodust kuidas sõnadele rõhku asetada ja mitte peita laulusõnu muusika taha. Tasuks mainida ka, et terve albumi lüürika on kirjutatud autos sõites ja üle poole lugudest on produtseeritud P.O.S.'i enda poolt. Ülejäänud lood produtseerisid Doomtree kruu liikmed Paper Tiger ja Lazerbeak (Väljaarvatud boonuslugu, mis on produtseeritud MK Larada poolt. MK Larada on värskelt saanud Doomtree ridadesse).

Lüüriliselt on album võrreldab El-P "I'll Sleep When You're Dead"-iga, sest iga uus rida paistab olevat eelmisega võrreldes seosetu ning nagu varasemateski albumites, jätab võimalikult palju enda dešifreerimiseks. Selleks, et mõista lugude tervilikku ideed, tuleb väga hästi kuulata. Kaootilisus ja luulelisus kirjeldavad kõige paremini seda arusaamatust. Kuulajatele, kellele meeldib sõnu närida kuni neist saavad enda mõtted, saavad sellest albumist kohe kindlasti kõhu täis. Minule isiklikult meeldib see, et P.O.S. on punkmuusikast kaasa võtnud ideoloogiad ja selle erilise hoolimatuse, millega ta annab julgelt edasi sõnumi "persse reeglid, tee mida pead õigeks". Tema flõu läheb tihti mööda kõigest ja saab kokku seal, kus nad kõlavad kõige paremini. Paljud räpparid näevad vaeva sellega, et nende sõnad vastaksid biidile. P.O.S.'il juhtub see justkui iseenesest, hoolimata lausete pikkusest. Loos "Out Of Category" mainib ta ka seda, et punk-rocki juures meeldis talle kõige rohkem see, kuidas artiste ei huvitanud, kas asi riimub või mitte. Näide loost "Purexed":

Im trying not to slip. Been trying not to lose footing,
Loose land keeps the pressure on my kicks.
But when I fall I tend to land like a ton of bricks,
stand like a man made of concrete and sediment like
"fuck your skin" - nobody needs it, theres' Bones and muscles and blood,
Whats realer than fat and tendons?
Its raw no soft tissue to draw your eyes to it so far flesh aint the truest at all lets rip into it.

Tasub mainida ka albumi kaanekujundust, mis koosneb päris mitmest kilest. Neid kilesid koos kaasasolevate paberitega kombineerides saab luua sadu erinevaid variatsioone. Üks väga mõjukas punkbänd, The Velvet Underground, lasi 67. aastal välja albumi, mille kaanepildil oli praeguseks juba legendaarseks kujunenud banaanikujutisega kleeps. Ma usun, et P.O.S.'i kujundus trumpab selle kleepsu (tegelikult ei tasuks võrrelda, sest ajad on teised ja plaatide müümiseks tulebki midagi erakordset teha).

Mida võib sellelt albumilt oodata? Valjut trummimängu, palju sügavat lüürikat, ideid võrdsusest ja vabadusest, isiklikke ülestunnistusi Stef Alexanderi vastuolulisest lapsepõlvest, vaatide viisi ausust ja väljendusjulgust mida nii tihti jääb põhivoolus puudu, külalisesinemisi Doomtree liikmetelt, modernset drummibassi ja midagi, mida mujalt lihtsalt pole võimalik kuulda ja mina ei oska sõnadesse suruda.
Ostke. Kuulake. Ja mõelge.

Do you recognize when the world won't stop for you
or when your days don't care what you've got to do.
Or when your waist's too tough to lift up - what do you do?
They don't choose for you. DOn't let them choose for you.

Tracklist:
1. Let It Rattle
2. Drumroll (We're All Thirsty) ft. Doomtree
3. Savion Glover
4. Purexed
5. Graves (We Wrote The Book)
6. Goodbye
7. Get Smokes ft. Jessy Greene
8. Been Afraid
9. Low Light Low Life ft. Sims, Cecil Otter & Dessa
10. The Basics (Alright)
11. Out Of Category
12. Optimist (We Are Not For Them)
13. Terrorish ft. Jason Shevchuk
14. Never Better ft. Judah Nagler
15. The Brave And The Snake
+ Handmade/Handgun ft. Astronautalis