Kasutaja: Parool:   Registreeri Parool ununes?
Uudised Üritused Video Galerii Plaadid Artistid Artiklid Foorum Muusika Otsi
 
:: Välismaised
  - Kno (of CunninLyn...
  - Orko The Sycotik...
  - Whiskey Blanket -...
  - 80's Babies – Son...
  - Finale – A Pipe D...
  - Kam Moye (aka Sup...
  - Educated Consumer...
  - Movezerbe - Dendr...
  - Two Fingers - Two...
  - P.O.S. - Never Be...
  - Illa J – Yancey B...
  - The Shotgun Weddi...
  - Drapht - Brothers...
  - Jazz Liberatorz –...
  - Supastition - 7 Y...
  - Ultra - Big Time:...
  - Declaime - Conver...
  - Spitkicker Presen...
  - Quasimoto - Furth...
  - Skinnyman - Counc...
:: Eestimaised
Edasi

 
Kno (of CunninLynguists) - Death Is Silent

A Piece Of Strange Music, 2010

Kno (of CunninLynguists) - Death Is SilentJärgnev arvustus on kirjutatud eeldusel, et lugeja on juba (loodetavasti korduvalt) kuulanud antud albumit ja on mingil määral tuttav ka hip-hop muusikaga üldisemalt. Teose põrutav uudsus ei peaks seega olema lugejale võõras ning võime suuremat kiitusmulli puhumata asuda ülesande kallale: kirjeldada mõisteid nagu post-modernism, pastiche ja emo Kno albumi näitel.

Alustuseks: mis on post-modernism? Mida see sõnakõlks, mida saab heita nii kunsti, teaduse, kui ka ribikardinate pihta, tähendab? Selgitama, kuidas post-modernism erineb modernismist, ma ei hakka - muidu peaksin selgitama ka seda, kuidas modernism erineb realismist (ja meie märklauaks praegu on muusika, mitte kunst). Lühidalt ja tabavalt: post-modernismi kirjeldab vaatepunkt, et kõik reaalsused on sotsiaalsed konstruktsioonid ja seega alluvad muutustele aja ja ruumi suhtes. See tähendab, et nii heaks ja ilusaks kui me Death Is Silentit ka peame, on see ilus ja hea täpselt sel moel vaid meie jaoks, siin ja praegu. Kümne aasta pärast ei oleks Death Is Silent märkimisväärne, praegu on. Reaalsusi on post-modernismis ohtralt ja nad kõik on suhtelised. Selged eristused hea/halva, mehe/naise, tugeva/nõrga vahel on kadunud ja kohta täidab eklektiline segu kõigest. Post-modernism muusikas on stiilide üha ebaselgem segunemine, ristumine, ühinemine, koosarenemine, lõikumine, põimumine, lõimimine, jne. Võib väita, et hip-hop muusika on olnud post-modernne algusest saadik. Mulle meeldib jätkuvalt tuua üdini post-modernistliku muusika näiteks eksperimentaalse artisti Laurie Andersoni tegemisi. 80ndate alguses, mil helisüntesaatorid olid veel exciting new discovery Ameerika ülikoolides ja maailm kohtus süntesaator-klaveritega, konstrueeris Laurie Anderson süntesaator-viiuleid. Kõige imetabasem selle juures on Laurie Andersoni sämpeldamine. 1983. aastal sai tema kuueminutilisest palast "O Superman" somewhat hitt. Kogu loo vältel kordub sämpel Laurie enda häälest. Imetabane selle juures on fakt, et Laurie märkis oma sämpeldamise "voice" instrumendi nime all ka muusikapala nootidesse. See on praktika, mida hip-hop pole vististi kunagi harrastanud, kuna sämpeldamine on hip-hopi teine loomus, alati käinud asjaga kaasas. Järgneb, et Death Is Silent on eriline oma produktsiooni poolest. Süntesaatorihelid on popimas räppmuusikast common sense lahendus kiireks biidiloomiseks. Keegi väitis isegi, et Soulja Boy albumid on nii kehvad, sest ta ei sämpelda piisavalt, vaid teeb kõike süntesaatoritega. Sellega ma ei nõustu. Soulja Boy albumid on kehvad palju rohkematel põhjustel. Seda enam, et sämpeldamine ja sünteesimine pole ainsad meetodid (vt Whiskey Blanket ja akustiline lähenemine või The Shotgun Wedding Quintet ja live-muusikaline lähenemine) hip-hop muusika loomiseks. Hoolimata sünteesitud helide rohkusest, näib süntees siin olevat mitte "kiire ja odav", vaid "õige" lahendus. Kno on teeninud õigustatud kiituse selle eest, et kogu album on ühtlane ja sujuv, meeldivate helide järjestus. Kohati kõlab ta nii, nagu tuul, õhk ja armastus mõnede psühhotroopsete uimastite mõjul.
Post-modernse muusika kirjeldused on peaaegu üldkehtivad hip-hopi suhtes: (1) on mingil tasandil ja mingil moel irooniline; (2) ei austa olemasolevate protseduuride piire; (3) paneb proovile "kõrgete" ja "madalate" stiilide barjäärid; (4) näitab vastumeelsust strukturaalse ühtsuse suhtes; (5) küsitleb elitistlike ja populistlike väärtuste vastastikkust eksklusiivsust; (6) sisaldab tsitaate või viiteid muusikale teistest traditsioonidest ja kultuuridest; (7) hõlmab pluralismi ja eklektitsismi (siin edaspidi pastiche), jne. Kuigi Jonathan Krameri järgi on neid omadusi kaks korda rohkem, piirdun nende seitsmega ja toon Kno albumilt näited. (1) Iroonia väljendub Kno albumil heli ja laulusõnade vastuolus. Siit ka "räppmuusika labasuse" probleem: ühelt poolt on muusika ääretult ilus, teiselt poolt sisaldab peaaegu iga lugu vulgaarseid kirjeldusi seksuaalaktidest. On momente, mil Kno räpp lõpetab olemast geniaalselt metafooriline ja on lihtsalt liiga ilmne. Nt "Graveyard" sisaldab selliseid sõnu: "She don't swallow? That claim's preposterous. Lets just say she has a populous esophogus." (2) Olemasolevate protseduuride eiramine on omadus, mille kirjutamisega Kno arvele olen ettevaatlik: album on produtseeritud moel, mis kindlasti kõlab uudselt, kuid on aastatepikkuse arendamistöö tulemus. Teadjam kuulaja on Excrementals seeriaga tuttav ja ei üllatu produktsiooni tõttu nii väga. Rikutud protseduur on minu arvates see, et kogu albumit jälitab püsiv sünteetiline bassiliin, mis valjude trummiseadetega peab konstantset dialoogi. Nt "I Wish I Was Dead" on üks neist paladest, mille saatel on kerge unustada end vaikselt kaasa ümisema. (3) Küsimus stiili "kõrge" ja "madala" olemuse kohta on hip-hop muusikas justkui üleliigne, sest "tänavakultuuri" enesekirjeldusega on hip-hop uhkusega "kõrgelt madal". Olles juba aastakümneid maailma eri paigus käärinud, küpsetatakse hip-hopist kooke, mis maitsevad väga erinevatele inimgruppidele. Noorukite dispositsioon räpi suhtes pole enam ainumõeldav - sellele annab tunnistust nö "täiskasvanute räpp" (Sage Francis, Common Market ja mõnede mööndustega ka CunninLynguists). (4) Strukturaalse ühtsuse lõhkumine hip-hopis on niivõrd levinud, et vahelduseks on isegi väga meeldiv kuulda albumit, mis kasvõi 45-ks minutiks püsib ühel ja samal lainel. Võrdluses Drapht'i "Brothers Grimm"-iga on Kno produktsioon mõneti monotoonne ja Drapht jällegi convoluted. Tõelise struktuurilömastamise otsingutel kuulajaid võib suunata abstraktsema hip-hopi poole (Orko The Sycotik Alien'i trummibassiräpp). Kno lammutab ühtsust harva, eelistades lubada kuulajale meeltrõõmustavat ennustatavust - pärast mõnekordset kuulamist hakkavad teatud iseärasused tunduma loomulike ja ainuvõimalikena. (5) Elitistlike ja populistlike väärtuste sidumine on Kno puhul märkimisväärne: albumi kontseptuaalne imago ja erakordsusele viitav kujundus kõnelevad piiratud seltskonna maitseeelistustest, teisalt on CunninLynguists tuntud kui "slängiv", mitte "artikuleeriv" räpp (esimene oleks Kanye West, teine oleks Common) ja suurema kuulajaskonna hulgas omajagu teada-tuntud. (6) Tsitaadid (heliampsud, sämplid) ja viited (laenud, pühendumused) on samuti räppmuusika argipäevahall. Saunde erinevatest traditsioonidest ja kultuuridest, mida Kno siin kasutab, takseerin järgmises lõigus. (7) Pluralism ja eklektitism, või nende koondnimetus pastiche, on Death Is Silentit läbiv motiiv. "Rhytm Of The Rain" on siin suurepärane näide: The Cascades'i originaalpala pärineb 1962. aastast ja on BMI nimekirjas üheksas kõige enam televisioonis kuuldav oldie. Viimane tähistab spetsiifiliselt 60-80ndatest aastatest pärinevat muusikat, mida hip-hop produtsendid kasutavad kõige agaramalt ja mis peaks igal kuulamiskorral tootma lõõgastumise ja armastatuse tunnet. Raadio- ja telesõbraliku pala revamp Kno esituses on seda eklektilisem, mida rohkem kasutab ta räppimisel "anonüümse kuulajamassi" suhtes võimalikult abstruusset sõnavara nagu cumulus, barometric, turbulence ja melanoma. Sama tähelepaneku sõnastas SputnikMusicu arvustaja kui "new heights of turntabalism and lyrical dexterity".

Kena, edasi. Pastiche - mis see on? Sõnastik ütleb: stiilisegu, popurrii, stiili imiteerimine, jäljendus. Eelistan siin kasutada stiilisegu ja popurrii tähendust, mis sarnaneb kõige enam A. A. Bergeri kirjeldusele, milles pastiche on "an art form made of bits and pieces of different things". Suurepärases võrdluses leiab Berger, et pastiche on kunstis see, mis shuffle on muusikas. Lühidalt: mänguline segu stiilidest ja ˛anritest ja valikutest, mis pärinevad erinevatest allikatest. Hip-hop muusikas on võrdlemisi harilik nähtus, et üks pala sämpeldab rokkmuusikat, järgmine jazzmuusikat, kolmas a cappella muusikat jne (või veel parem, kõiki korraga ühes loos). Kuigi sama tendents on tajutav ka rokkmuusikas juba biitlitest saadik, kerkivad erinevused hip-hopis selgemini esile, kuna "võõraga" ei sarnaneta, vaid samastutakse. Erinevus on sama, mis rokkmuusikas teise bändi "kaverdamise" ja räppmuusikas instrumentaali "kasutamise" vahel. Esimesega tegelevad harjutavad või gimmic-uga bändid, teisega tegeletakse palju miksteibi-skenes. Sealjuures ilmneb formaatide erinevuse tõttu, et räpist-rokki suunalise ülekande puhul on olulisemad laulusõnad (nt kogumik "Punk Goes Crunk"), rokist-räppi suunalise ülekande puhul aga pigem muusikaline pool ja refrään (nt "Sing For The Moment"). Mõjutuste üleküllasuse olulisus hip-hopis on niivõrd suur, et teiste stiilidega võrreldes on ta tõeline popurrii. Esimestel kordadel, kui pühendunult kuulasin läbi punk rock albumeid, kurtsin vestluskaaslasele, et rokkmuusika on jõle ühekõlgne: kogu album on mängitud samade instrumentidega samade tüüpide poolt kes kasutavad järjepidevalt samu võtteid. Vastu sain kriitikat selle tõttu, et räppmuusikas on lugu läbiv biit mõneti ühekülgne (minu näide oli Mr. Lifi & Insighti "Universal"). Kahekihilise paralleelina on ühes väiksem tervik album ja suurem tervik diskograafia (rokkmuusika), teises väiksem tervik pala ja suurem tervik album (räppmuusika).
Segu, millest Kno oma debüüdi keetis, on osadeks võetuna üpris harilikud. Näiteks sissejuhatavas palas "Death Is Silent" kasutab ta trummisämplit, mis minu arvates oli juba ühes varajases eJay sämplivaikus nimega "Men At Work". Paar sämpeldatud lugu on netiavarustel isegi ära tuvastatud. Näiteks "Graveyard" sämpeldab samanimelist pala 1970. aastast, mida esitab briti psühhedeeline bänd Forest. "They Told Me" sämpeldab Melanie pala I Really Loved Harold 1968. aastast ning eelnevalt juba mainitud The Cascades'i pala saab kuulata siin. Edukus, millega Kno kasutab erinevaid helisid meeleolu manipuleerimiseks, on eesrindlik. Akustiline kitarr "La Petite Mort"-is, puhkpillid "Smile"-s, Hiinapärane bambusflööt "The New Day"-s jne loovad põneva maastiku, läbi mille liugleb Kno produktsiooni stabiilne rada. Sealjuures sisaldavad palad vokaalampse, mida minu kuulmine omistab Tupacile ("They say I'm wrong and I'm heartless"), Kanye Westile ("If we die in each others arms we still get laid in our afterlife"), Nas'ile ("It's one life to live so live it the best you can") ja Krishnamurtile ("Your body is the division between life and death"). Kno on selgelt näinud vaeva, et teha võimalikult eksistentsialistlik album ja järgnevalt otsime sellele põhjust.

Kõik teavad mis on emo. Ja mitte keegi pole lõplikult kindel, mis on emo. See võluv vastuolu nõuab põhjalikumat selgitamist ja õnneks on räpiinimestele võimalik seda selgitada kohase analoogiga. Nii emocore kui ka gangster rap olid mõlemad oma vastavates stiilides võrdlemisi tühised ala˛anrid, millel olid spetsiifilised karakteristikud. Emo puhul see, et emocore bändid katsetasid erinevaid vokaale (karjumine segamini sosistamisega), kasutasid laulusõnadena ülimalt isiklikke luuletusi ja avaldasid oma muusikat iseseisvalt (DIY eetika). Gängster räpi esmaseks omaduseks oli see, et seda tootsid gängiliikmed ja põhiteemadeks olid kuritegevus, uimastiäri ja anti-establishment ideoloogia. Üpris kompaktsed kirjeldused, mis aga 90ndate tuultes ja 00ndate tormides kaotasid oma esialgsed tähendused. Isiklik-emotsionaalne asendus kurva-ängistatuga ning gängsterielust räppimiseks ei pidanud enam kuuluma gängi, tegelema kuritegevusega, osalema uimastiäris ega olema otseselt korra ja võimu vastu. Nende ˛anriliigituste tähendus on tänapäevaks niivõrd devalveerunud, et "emo" on nüüd iga rokkbänd mille solistil on must tukk ja gängster on näiteks 50 Cent, kes räpib sellest kuidas ta 2003. aastal räppis sellest, et kunagi ta räppis uimastitega kaubeldes. Võib järeldada, et mingil etapil toimus tähenduste ülekandumine muusikalt imagole.
Siit jätkan märkusega, et post-modernne reaalsuste paljusus ja mõjutuste eklektilisus on toonud meid punkti, mil Kno võib väita, et ta on Emo Premo ja mitte eksida. Kuigi vastav artikkel inglisekeelsest wikist kustutati juba 2008. aastal, elutseb eestikeelne sissekanne "Emoräpp" juba viimased viis aastat ühe ja sama sisuga, tituleerides selle ala˛anriga RhymeSayers'i liikmeskonda. Kahtlemata on eelnevale kaasa aidanud ka kellegi eestlase arvustus Atmosphere'i 2005. aasta üllitisele, milles autor mäletamist mööda nimetas Atmosphere'i emoks. Kuigi "Pour Me Another" ja "Little Man" kannavad endas osiseid esialgse emo kontseptsioonist (isiklike murede luuleline lahkamine), ei ole õiglane sellega koormata ei riimilausujat Slug'i ega tänast kaval-võimekat keeleteadlast Kno-d. "Emo" on tänapäeval shorthand "kurvameelne".
Vahemärkusena tahan öelda, et minu arvates on hämmastav, kuivõrd Death Is Silenti albumikunst (joonistus tüdrukust, mis täispikkuses ulatub suure vööpandlani) sarnaneb ühe kaanepildiga "originaalsest" emo ˛anrist (emotional hardcore). Kaheksakümnendate lõpu emocore-i musternäidiseks promulgeeritava bändi Moss Icon diskograafia ilmus 1993. aastal nimega "Lyburnum Wit's End Liberation Fly". Kas see sarnasus on juhuslik või tahtlik, jääb lahtiseks.
Küll tuleb tõdeda, et melanhoolne alatoon albumil ei saa jääda kellelegi märkamatuks. Isegi laulunimedest peegeldub motiive, mida tänapäeval omistame ängistatud tiinekatele (kas keegi võib ümber lükata väite, et kaanepilditüdruk on 16-aastane?). Valikuliselt pealkirju eesti keelde tõlkides saame üpris masendava sõnumi: Surm on vaikus. Kui sa nutad. Üksindus. Tule sure minuga. Nad tõid su kirstu sisse. Surnuaed. Ma soovin, et oleksin surnud. Mida "sügavamad" ja "vaevatuma" näivad need pealkirjad, seda iroonilisemana tundub laulusõnade sisu: "A female condom's what you should be throwin in. You need protection, I'm sick and I'm going in." Albumit sügavuti kuulates ei saa eirata vaistu, et see on kujundatud imponeerima kuulajate "õrnahingelisusele", aga ei täida lõplikult oma eesmärki, kuna laulusõnadest puudub "isiklikkus" ja vahepeal on nad lihtsalt tühised.

Hip-hop ja post-modernism on oma suundumustes üpris sarnased. Pluralism ja eklektitsism on räppmuusikale iseloomuomased tunnused, mida meie kultuurist lahutada pole lihtsalt võimalik. Emmates mõjutuste paljusust võime jõuda järeldusele, et Kno debüüt, mis taotleb läbimüügi nimel olla "emo", järgib olemasolevaid eeldusi ja on tunnustatud samm "sügavama" räppmuusika suunas. Kuigi album ei hiilga laulusõnadega muus aspektis, kui nende abstruse selektsioon ja dexterous kombinatsioon, pole kahtlustki Kno produtseerimisvõimetes. Atmosfäärilised taustahelid ja lõõgastavad oldie sämplid moodustavad täiusliku saate eksistentsialistlikule arutlusele elust ja surmast. Sel noodil jätan teid albumit kuulama ja elust-surmast mõtisklema.

Celer

Kommenteeri (5)



 
EHH.ee - mis ja kes  Koostöö EHHiga  Kontakt