Kasutaja: Parool:   Registreeri Parool ununes?
Uudised Üritused Video Galerii Plaadid Artistid Artiklid Foorum Muusika Otsi
 
:: Intervjuu: Spark
:: Intervjuu: Mike j...
:: Intervjuu: Metsak...
:: Intervjuu: Hanf Kung
:: Intervjuu: 1teist
:: Intervjuu: s'Poom
:: Intervjuu: DVPH
:: Intervjuu: HVNS
:: Dissimisest. Ehk...
:: Intervjuu: Pok
:: Vinyl
:: Intervjuu: Ms. Dy...
:: Intervjuu: Seadus...
:: Tänavakunsti järe...
:: Tartu grafiti eri...
:: Jazz hop
:: Kuidas see kõik a...
:: Intervjuu: Wst
:: Luubi all - 5LOOPS
:: Hip-hop kultuur R...
Edasi

 
Intervjuu: Spark

 Seekord tegime juttu Tallinnast pärit grafiti-kunstnikuga Spark.

Tsau. Kuidas läheb? Kas lume tulekuga on selleks korraks hooaeg lõppenud või ei mängi sinu puhul ilmastikuolud rolli?

Tsau. Läheb hästi, tänan küsimast. Eks aktiivsuselt mängivad mitmed nüansid rolli. Aeg, ilm, raha, tuju, mis iganes. Ilmastik on ka muidugi oluline. Kevad-suvised ajad on mõnusad ja mugavamad. Parem temperatuur, päevavalgus. Naljakal kombel on mu kõige suurem töö joonistatud just talvisel aastaajal sügavates miinuskraadides. Oli ebamugav. Näpult koorus kohati nahk joonistusjärgsetel hommikutel maha ning külmarohu võtmise jätsin selle maitsejubeduse tõttu maha. (Kõige odavam viin teega.). Aga soojemal ajal on tõesti lihtsam, vajadusel saab ikka hakkama ka praegu.

Küsiks siis kohe ära ka kohustuslikud tüüpküsimused: Millal alustasid? Kust tuli esimene impulss? Miks just grafiti?

Alustasin joonistamist 2007. aastal. Esimesed võnked pärinevad ilmselt lapsepõlvest. Üks lähedane sugulane tegelas graffitiga - oli põnev tema tääge kodurajooni seintelt lugeda. Samuti tundusid laiaotsalised markerid ja aerosoolvärvid jube lahedad. Taust, salapära - põnev värk. Teatud fragmendid meenuvad juba lapsepõlvest - lahedad täägikirjad ja mõned üksikud terviklikud tööd. Meenub üks Milton'i joonistatud rooftop kesklinnas, Rävala kandis. Reklaamplatvormil, nii kuuendal-seitsmendal korrusel. Terviklik värviline töö. Pidasin seda algus ekslikult reklaamiks, kuni isa mind valgustas - graffiti siiski. Olin päris noor.

Põhitõuge tuli, kui sattusin 2006. aasta suvel Kristiine Hall of Fame'i. Pooljuhuslikult sattusin suviste 'hängidega' seltskonda, kus oli ka üks noor joonistaja EPC. Peale pallimängude tuli jutuks, et siinses kandis on ka üks 'graffiitaed'. Tundus põnev, läksimegi pilte kaema. Vaatepilt oli hämmastav. Justkui peidetud nurgatagused aarded, möödavuhisevad rongid. Värvid, salapära. Piltide mitmekesisus ja oskuslikkus pani külmavärinad mööda selga jooksma. Muidugi ei tajunud ma asja sügavuti, kuid lahe oli siiski.

Too Hall of Fame oli põnev paik, eriti sellel aastakäigul. Kippusin seda nii iga nädala mõne oma sõbraga külastama. Paar korda käisin EPC'ga kaasas, kui ta oma esimesi töid seal joonistas. Tuleval aasta kevadel pihustasin oma esimese kroomi-musta kombo samade raudteerööbaste äärde. Teised kommenteerisid pärast, et Mora'liku stiiliga. Kuigi tol ajal ei teadnud ma paljudest nimedest suurt midagi veel - mulle võõras info. Seisis ta seal veel kuni eelneva aastani, mil ma ta ise üle katsin.

Kas grafiti on su peamine väljund? Millega veel tegeled?

Graffiti on kindlasti päris hingelähedane, kõige alge. Kuid ei piirdu päris sellega. Meeldivad ka teised meediumid, kunst veidi laiemalt.

Oled teinud viimasel ajal üsna palju koostööd Toze'ga, kes on ilmselt üks produktiivsemaid Tallinna joonistajaid. Kuidas teie teed ristusid? On sul ka mingeid eksklusiivseid kollaboratsioone näiteks tuua?

Toze'ga kohtusin esimest korda vist aastal 2011. Ei mäletagi täpselt, kuidas, läbi ühise sõbra ilmselt. Viskasin talle peale ühte esimestest kohtumistest oma blackbooki, mis seisis tema riiulitel nii poole aasta jagu unustuse. 2012 jõudsime oma esimeste seinteni, sealt hakkas asi ladusamalt liikuma. Klappis hästi sellest punktist - mõlemal oli huvi tegutseda ja nii sai ka tehtud. Kõik kulges kuidagi loogiliselt ja saame hästi läbi. Tozega on lahe joonistada.

Ei tea, mida eksklusiivseks pidada. Alati on põnev joonistada välisriikide joonistajatega - teine kultuuriline taust, teine scene, suhtumine. Põnev nö graffiti ja stiilifilosoofiat vahetada. Toob rohkem variatsiooni enda kandikule ka.

Meeskonnatööst rääkides, siis kas kuulud või oled kuulunud ka mõnda crew'sse või ei oma selline formaalsus sinu jaoks tähtsust?

Kuulun. Eks olukorda jälgivad teavad vast lähemalt.

Milline on su üleüldine suhtumine grafitisse? Kust läheb hea maitse piir spot'ide valimisel? Kuidas suhtud rongide tegemisse? Oled sa rohkem piissi-, pommi- või täägimees?

Pean oluliseks kõiki graffitielemente. Tääge, piece, pomme. Teen kõike. Kvaliteetne tänavakunst tervikuna on ka lahe, kuigi veidi teine kategooria. Meeldib lihtsus. Kui töö suudetakse lahendada minimaalselt, kiirelt, oskuslikult. Siis on see minu arvates geniaalsus. Eriti viimastel aastatel olen hakanud hindama lihtsaid mõnevärvilisi töid - kroom-must või mõni teine lihtne kombo. Kui on hea, on hea. Ja kui on sitt, pole millegi taha peitu pugeda väga. Sisu on fassaadist olulisem, alati.

Väga lihtskoeline on see tavaliselt meediasse söödetud info. Et on halb sodimine ja siis need teised tegelased, kes 'rahvakunsti' legaalsetele seintele teha tahaks. Väga mustvalge kogu kultuuri niimoodi lahata. Tänapäeval on tehniliste võimaluste tõttu paljud tööd väga efektikeskseks läinud. (Austraalia mõjutused.) Igavaks läheb ajapikku ja kohati liiga magedaks, kui neid ebasobivalt või liiga suurel määral kasutatud on. Fancy näeb välja ja hea keskmisele jalakäijale öelda... "vaata nüüd kunsti", muidu veidi mõttetu. Kui õigesti kasutada on kõik lahe. Kopeerimine ajab haigutama.

Isiklikult eelistan neutraalsemaid pindu- tehasemüürid, infrastruktuur, industriaalalad, vanad mahajäetud hooned... Isiklik vara, kaubikud, eramajad, puhtad pinnad jäävad puutumata. Tallinn on kindlasti ka vähe teistsugusema kultuuri/olekuga kui näiteks Berliin või mõni muu suurlinn. Rongid on osa kirjutamise traditsioonist. Sai alguse ikkagist kõik rongidest kunagi. Samas ise ei ole 'selles teemas'. Kõrvaltvaatajana on ka muidugi põnev.

 Millised kohad sulle endale kõige rohkem meelt mööda on? Kas eelistad pigem legaalseid planeeritud korraldusega üritusi või omavolilist tegevust?

Eelistan huvitavaid keskkondi. Legaalsetel projektidel on kindlasti ka oma võlud - peamiselt aja ja tehniliste võimaluste tõttu, palju joonistajaid on ka alati kokku tulnud. Samas võivad nad vahel veidi igavad välja näha, kui on selline 'piece piece'i kõrval' ülesehitus. Illegaalselt tehes on alati rohkem vaeva. Pead ise korraldama, ette valmistama, tähelepanelik olema jne. Illegaalselt teostatud meistriteosed lisavad toda mustkunstniku efekti. See toob alati muige näole.

Peamiselt pakuvad huvi puutumata keskkonnad, mahajäetud hooned. Seal leiduvad värvid, tekstuurid, pinnad tagavad alati võimaluse millegi unikaalse loomise jaoks. Samuti avalikud spotid, katuseid on alati magus vaadata... aga eks nendega kaasneb oma risk.

Kas su tegude taga kajastub ka mingi üldine sõnum või joonistad sa rohkem silmailu ja tegemisrõõmu pärast? Kui oluline on grafiti puhul sinu jaoks sõnumi edastamine?

Sõnum ei ole minu puhul isiklikult oluline. Tegelen puhtalt visuaali loomisega, tähtede väänamisega. Minu puhul on peamine, et töö oleks 'lahedalt maalitud.' Põnev peab olema, teatud meeli ergutav. Sõnum peegeldub ehk mõnesmõttes selles tegemise aktis endas.

Samas on alati vaatlejana tore, kui midagi suudab kuidagi sügavamalt kõnetada, vaatama panna. Pole ise väga too 'kunstniku ja publiku vahelist dialoogi' taga ajav tegelane. Mõned teised kunstnikud saavad sellega ideaalselt hakkama.

On sul ka mõni põnev "jooksmislugu" rääkida?

Jooksmislood on ilmselt võrdlemisi tavalised. Natukene on pidanud kusagil peidus olema ja hinge kinni hoidma. Ebamugav loll värk tavaliselt. Räägiks ühe niisama loo ühest esimesest tripist Cone'ga.

Usun, et aastaks oli siis 2010 või 2011. Oli plaanis üks mõnus rahulik spot teha, Tondi kandis. Kohtusime tsentris, kuid mõtlesime spoti osas ümber, kiskus veidi hiliseks, et liigelda. Liikusime hoopis Pirita poole. Oli hilisõhtu ja suvepäev, nii 23 ringis. Valge. Tee peal sai mõned täägid visatud. Pudel õlut oli kah, mille sõber lahkelt jagas. Mäletan, et Cone'l oli kellegi teise joonistajaga mingi 'teema', igal juhul sai mõned täägid crossitud. Teele jäi mitu head spotti. Lõpuks jäi silma üks koht Pirita tee ääres. Midagi sellist, mida ma tavaliselt ei vaatleks. Liiga nähtav, liiga valge, liiga palju liiklust, mitte kuhugi minna ja muud hala. Eriti veel nädalavahetusel ja suveõhtul.

Asusime igal juhul möllama. Cone puhul oli naljakas see, et ta on üsna külma närviga - harjunud üksinda joonistama ja üsna avalikult. Spotivalik oli tema puhul isegi loogiline. Asi läks käima. Oma poole tunni-tunni jagu möllasime seal vist. Mitte, et pildid nii kaua oleks võtnud, aga enamik ajast tuli seina ääres lebotada. Maas lebada ja keskkonda sulanduda. Tihe liiklus, jalakäijad jm. Päris naljakas oli pooleldi põõsa varjus pikali olla ja kuulata, kuidas mõne meetri kauguselt inimesed mööduvad ja oma jutte räägivad. Naljaka detailina on meelde jäänud, et Cone chatis maas olles rahumeeli oma tüdrukuga. Saatsid üksteisele sõnumeid. Mõtlesin ja naersin omaette pabistades, et on alles tuim vend. Minu süda küll puperdas.

Kõik läks õnneks, tööd said tehtud. Parajalt põnevil oli olla adrenaliinist. Enne varahommikut magama ei saanudki. Tööd seisid seal nii kahe kuu ringis, enne kui uuesti valgeks võõbati.

Suured tänud vastuste eest! Kui midagi olulist küsimata jäi või soovid kedagi tervitada, siis nüüd on selleks hea võimalus.

Tervitan sõpru-tuttavaid. Joonistajaid, keda tunnen ja kellega pole veel kokku puutunud. Ja kallimat kah. Nagu raadioeetris!

Kel huvi, võib muud kraami Flickri pealt uurida: http://www.flickr.com/photos/sparkism/

Küsis: Vesikas

Kommenteeri



 
EHH.ee - mis ja kes  Koostöö EHHiga  Kontakt